22. apr 2007

Infoühiskond

Juba pikemat aega olen ma mõtisklenud, kas meie tänased või tuleks juba öelda eilsed väärtused on muutumas. Ma ei mõtle siinkohal homoabielusid, karjäärinaisi vms, mis meie hetkeühiskonnaga paratamatult kaasas käib. Ma mõtlen väärtusi, kuidas hinnata indiviidi intelligentsi ning millele tähelepanu pöörata? Mis on meie elus läbilöömise alus.

Näiteks kohtasin ma mõniaeg tagasi tütarlast, kes luges huvipärast võõrsõnadeleksikoni ja õppis osad sõnad pähe. Mul loomulikult tekkis küsimus, miks ta seda tegi? Vastus oli, et niisama. Kuid siiski kas tal oli sellest kasu? Kas ta nüüd lööb elus paremini läbi, kui oskab sõnu, millest teised aru ei saa? Ma arvan et mitte...

Me oleme läbi aegade väärtustanud ramatutarkusi. Luuletusi peame päheõppima, lippe peame peast teadma, matemaatika valemid pähe ajama jnejne. Ning ülikool on minuarvates üks korralik tuupurite maraton. Kas meil on tarvis sellist ühiskonda, kus meil on enamus inimesi, kes teavad peast mingeid kindlaid asju? Nt kui mina koolis käisin oli eestis 33 linna. Palju neid praegu on?Palju on Tallinnas, Keilas, Võrus elanikke? Kust ma seda teada saan?

Kogu eesti haridussüsteem tuleks ümber kirjutada info otsimise ja kasutamise peale. Et olgu seal matemaatika tunnis 2x raskemad ülessanded aga õpikut võid kasutada. Ülikoolis tuleks unustada tahvlilt vihikusse konspekti kirjutamise, vaid õpetama inimesi (loovalt) mõtlema. Kasutage internetti, raamatukogu, entsoklüpeediaid jnejne. Ülikoolidel peaks olema osakonnad, kes otsivad ja tutvustavad maalmas uusi asju meie õpilastele. Millegipärast on see kõik soiku jäänud.

Kas te teate et on olemas selline ülemailmne firma, mis kollektsioneerib ajalehetede artikleid, teeb neist nn valiku ja saadab laiali mingi konkreetset märksõna valinud inimestele. Seega on olemas inimesi, kellel on igapäev postkastis hunnik artikleid ülemailmsetest ajalehtedest. On ainult ajaküsimus millal kas see firma või keegi teine hakkab sama teenust osutama blogide jm internetilehtede peale. See on infoühiskonna parim näide ;)

Mõni aeg tagasi hakkas Google sisse skännima raamatuid. Nad istuvad päevast päeva raamatukogudes ja pildistavad raamatuid üles. Nemad on tabanud meie "the next thingi." iTunesi ning iPodi mugavus ja odavus on näidanud, et online teenused on täiesti kasutatavad asjad. Kui nüüd lisame veel esimese paberekraani, mis kohe seeriatootmisse läheb ja siis meie raamatud ei pruugi olla enam paksud, vaid võivad olla hoopis õhukese ajakirja paksused, millel on ainult kaks lehekülge. See on nn tavakasutaja pool. Aga juba ammu on tehtud nn pildist->tekstiks algoritme. Mõelge milline infoväärtus on, kui sa saad otsida raamatute sisust. Lähed raamatukogu/e-raamatupoe kodulehele ja otsid Juhan Liiv. Saad vastuseks kõik raamatud läbi aegade, kus on juttu olnud Juhan Liivist. Veel enam sa saad lehekülje ja võibolla ka lehekülje enne ja lehekülje pärast vaadata. Makstes mingi sõmboolse tasu saad sa selle raamatu alla laadida ning salvestada oma kaasaskantavasse raamatusse, kus sul on ees juba suur hulk teisi raamatuid.

Mina isiklikult ei usu, et tehnoloogia meid nii vallutab. Arvutist ei saa kunagi põhilist aksessuaari nagu mobiiltelefon või rahakott. Inimsed on mugavad ja neile meeldib asju tunnetada Seepärast arvan et internetitelevisioon ei söö välja telekat ja internet ei sureta ajalehti ja ajakirju. Aga see nn kaanraamat oleks päris ergonoomiline ja tavainimesele kodune. Eriti õnnelikud oleks selle üle õpilased, kes ei pea vedama endaga kaasas kotte, mis on mahult suuremad kui nad ise:D

Infoühikonnas on läbilööja see, kes võimalikult vähese aja, pingutusega saab kätte vajaliku info. Samuti on võitja see, kes olemas olevaid vidinaid ning arvutiprogramme oskavad kõige enam enda kasuks tööle panna. Palju teist oskavad korralikult exceli valemeid? Paljudel teist käivad nn Podcastid ja e-ajakirjad, et olla kursis oma valdkonna uudistega? Kui palju podcaste te üldse oskate nimetada? Seega minuarvates tuleks minetada pähetuupimistaktika ning minna infoleidmise taktikale. Tuleb juba varasest noorusest õpetada kasutama internetti ja arvutit. Hetkel oleme me kõik paraku iseõppijad selles vallas ning arvutiõpetuse tunnid ei õpeta meile ju arvutit igapäeva eluks kasutama.

Kommentaare ei ole: